Mida viimati unes nägid?

Teen algust.

Öistest unenägudest mäletan osaliselt ühte. Tean, et nähtud sai tunduvalt rohkemat...

Pidin liikuma pika maa maha, et jõuda kohale. Ma ei mäleta, mis oli sihtkohaks. Alguses sai liigutud koos mitmete teiste nõidadega. Ühel hetkel jäin aga bussist maha. Asusin seega jalgsi teele. Ühel hetkel tundsin, et mu jalad ei kanna mind enam... Nägin teisi tükk maad eemal. Aga mitte liiga kaugel (nad olid bussist väljunud ja liikusid püsivalt edasi).

Teadsin, et pean puhkama. Seega vajusin maha. Teadsin, et minu pärast edasiliikumine viibib. See teadmine häiris mind.

Nägin eemalt, kuidas keegi tuli kaugelt minu suunas (teiste nõidade seast). Ta küsis, kas olen väsinud. Mainisin, et jalad enam ei kanna. Samas tõusin aga kiiresti püsti, olles temaga vahetanud paar sõna. Naissoost nõid läks mu selja taha. Ta lükkas mind tagant, joostes ise üleloomuliku kiirusega. Kuna ta oli mu taga, suutsin ka kergesti joosta. Olime teiste juures ja asusime tegutsema...

Huvitav unenägu..

Viibisin ühes kahtlases kohas. Olin justkui kellegi korteris koos ühe naissost isikuga - jõudsime sinna just. (Tulime justkui mööda mingit pikka koridori.) Uksekell helises. Ta ütles meile, et läheksime ust avama. (See, kellega koos ta koju just jõudnud olime, arvas, et tuleb see, keda ta ootab. Mainis ka isiku nime, aga ei mäleta enam.) Seejärel kõndis ta ise eemale. Ütlesin teisele, et see on ta eks, kes on ukse taga ja sisse saada loodab. Et ta püüab suhet taastada. Teine tundis sama. Osaliselt leidsin, et peaksime ütlema minema, aga selleni vist ei jõudnud. Ust me igastahes ei avanud. Teine uskus mind, nähtavasti tundis ka täpselt sama. Ja teadis täpselt, milliseid probleeme ukse avamine endaga kaasa toob.

Mäletan veel, et..
Olin õppimas. Seal oli ebameeldiv olla. Üks suur koer tuli sõbrustama, mind lakkuma. (Tema vastu ei olnud midagi.) Lahkusin keset tundi, saates kõik pikalt. Olin veidi ärritunud. Jooksin minema. Soovisin näha õiget. Silme ette tuli nägemus. Järgmisel hetkel koperdasin sellele samale isikule otsa. (Kukkusime mõlemad mu meelest pikali.) See tundus mingi teise eluga seotud olevat.

Nägin, et põhikoolist klassiõde oli leidnud endale vähk-mehe. Noh, üpris keeruline juhtum. Ta tuli sisuliselt külla mulle, aga siis hakkas igasuguseid imelikke asju toimima. Klassiõde jooksis mõnda aega seal ringi, mees istus samal ajal nukralt õues. (Kahju hakkas, tundsin et ta on õnnetu. Teadsin ka, et klassiõde vajab oma ringijooksmisi.) Vahepeal oli neil veel midagi tüli moodi, siis tuldi imehea kommikarbiga... Mingi hetk jooksis klassiõde minema, eemale. Mingi üritus või asi toimus kuskil. Ta võitis mingis saates vms kohas auhinna (läks sinna koos ühe sõbrannaga). Sain ka endale valida 1 kristalli. (Mitte minu maitse, ei olnud eriti ligitõmbav kivi.) Mingi hetk sain ka klassiõega rääkida. Vb oli see ennem tema jooksmist, vb mitte. Torisesin veidi. Rääkisin, et ta teeb vähile nii liiga. Talle võib ju meeldida omi mõtteid mõelda ja vahest omaette olla, aga... nagu mitte päris selliselt.
Viimaks lahkuti. Kallistati mind. Nägin siis, kuidas igasuguseid teisi klassikaaslasi välja hakkas tulema. Nad tulid üle vee, samal ajahetkel kui külalised lahkusid mööda vett. (Kuidas tulid, seda ei tea/mäleta. Tõenäoliselt mööda maad.) Mõtleb mulle?

Mäletan, et tahtsin telekineesi oskust omada. Pidin halbade eest end koos teistega peitma. Me muudkui liikusime. Üha edasi ja edasi. Teadsime, et nad on meil kannul.

Jõudsime ühte hoonesse, kuhu pidime jääma. Teadsin, et nad on peagi seal kohal. Püüdsime leida peidukohti, ent sealses väikses ruumis neid ei olnud. Enda pärast ma ei kartnud. Teadsin, et mulle liiga ei tehta. Teiste osas tundsin aga muret.

Korraga olidki halvad platsis. Nad tahtsid aga mind. Mind endaga kaasa. Niisama lihtne see nende jaoks ei olnud. (Vastu minu tahtmist ei oleks nad mind kaasa saanud viia.) Väliselt üks isik kutsus mind endaga kaasa. Ma ei teadnud tema sügavamaid kavatsusi. Samas andsin mõista, et niisama ei tule temaga kuskile. Rääksin, et soovin telekineesi osata. Õpetagu mind. Kui see on selge, tulen. Seepeale andis ta mulle lugeda mingi artikli vms asja. Ütlesin, et olen seda ammu lugenud. (Mis oli ka unenäos tõsi. Teadsin, et olen seda varem luenud. Seal ei olnud midagi uut mu jaoks.) Andsin mõista, et pean ikka sellist õpetamist silmas, et reaalselt valdan telekineesi. Jäeti mulje, et ollakse nõus.

Mindi eemale. Kuulsin vestlust. Ta rääkis ühega omadest. Ütles, et ma ei ole sugugi loll. Vestlesid ja püüdsid nõu omavahel pidada. Nad ei teadnud, et ma kõike kuulen. Nad ei teadnud, et ühtegi sõna ei lipsanud mu kõrvust mööda... Nad aga arvasid, et ma ei näe ja kuule midagi.

Ennem kui keegi kuskile tagasi mu juurde oleks jõudnud tulla, ärkasin. Võimalik, et nad aga muutsid oma plaani totaalselt.

Aglea: võimalik.

See öö olid õudusunenäod Üldse ei saanud eriti magada. Ärgates puudus vähimgi tahtmine kahtlaseid asju kirjutada üles. Märksõnaks aga sõdimine, võitlemine.

Talve.
Suur torm oli, see viis tomatikoti käest minema (mis mulle hetk tagasi ulatati). Jooksin järele ja sain tomatid kätte. Väljas toimusid imelikud asjad. Suundusin tuppa.

Mingi väike poiss kakles minuga. Viimaks ei olnud ta aga enam vaenulik. Ta oli sõbralik (võis ka näilik olla, sel juhul näitles osavalt).

Keegi, keda tean, tuli siia. Ta tegi 2 kahtlast teemat. See oli kuidagi klassikaaslastega seotud. Ühel teemal oli 1 lisasõna ees.

Eks näis, mis talvel toimuma hakkab...

Olin purjeklaevaga merel, oli sõjaolukord, teadsin kuskil hukkuvad inimesed, ise midagi ei näinud kohutavat. Kuid põgenesin kellegi eest. Leidsin mingid dokumendid rannast kaljude vahelt(isikut tõendavad.) Kahjuks nime ei mäleta, kuid tean, et võtsin need endale ja esinesin selle isikuna. Teadsin, et sügisel pean minema ülikooli, koostasin kooli sisseastumise avaldust võõrkeeles, huvitav ma üldse ei muretsenud selle pärast et ma ei olnud selle maa kodanik ega ei osanud hästi seda keelt, mis dokumentides kirjas.

Liikusin erinevates paikades. Ühel hetkel viibisin ühes ruumis. Üks maagia-huviline esitas mitmeid küsimusi. Vestlesime. Jagasin talle nõuandeid, mille üle oldi ääretult tänulik. Siiski, jäi üks tema küsimus "õhku" rippuma. Teadsin, et sellele ei ole veel õige aeg vastata. Vastasin seepeale, et sa uuri vahepeal enda ennustusvahenditelt, peatselt räägime sellest. Ta nõustus ja tänas mind taas, tundes huvi, mis kuus olen sündinud. Pakkus juulit. Algselt mõtlesin, et las arvab nii, kui soovib. Siiski täpsustasin ja ütlesin sünnikuu. Pidin edasi liikuma. Tundsin, et olen temaga vestlemisest väsinud. Jalad vaevu kandsid. Pidin aga pika maa maha sõitma (jalgrattaga!), et koju jõuda. Lemmikloom oli vaja riidesse saada. (Mind hetkeks justkui üllatas, et ta seal oli. Varem oli nii palju tegutsemist, et ei olnud võimalik ta lähedalolu märgata. Või ilmuski ta alles hiljem?) Kuna väljas oli talv, otsisin palju riideid kapist, et Teda sisse mässida. Ei tahtnud, et ta külmetaks. Soovisin, et tal on võimalikult soe ja mugav ja hea. Olin tema pakkimisega veidi tegeleda saanud, kui helises äratuskell... <<< kuigi olin seal äärmiselt väsinud, kahetsesin et äratuskella nii varajasele ajale määrasin.

Olin tundmatus hoones. Seal oli palju kahtlaseid olendeid. Nad püüdsid takistada mu edasi liikumist. Kui püüdsin hõljuda minema, haarati minust viimasel hetkel kinni. Mind tiriti alla. Kuna muud ei jäänud üle, asusin võitlema. Kogumis kuigi olin üksi, jäid kaotajaks nemad. Vabastasin ka teisi, kes olid sinna lõksu püütud. Seejärel lahkusin sellest kahtlasest kohast. Osad tulid kaasa minuga. Mõni läks oma teed. Samas oli ka neid, kes soovisid sinna jääda. Teadsin, et peagi on naad taas ahelais. See aga oli nende soov.

Viibisin toidupoes. Olin sealt just lahkumas, kui avastasin, et 2 mulle tähtsat maagiatarvet on põrandal. (Üks neist oli kristall ja teine ennustusvahend.) Korjasin need üles, lahkudes poest märkasin, et nii paljud tahavad sinna poodi. Nägin ka ühte tuttavat, kes seisis järjekorras, et poodi pääseda. Jõudsin ühte hoonesse. Minu jaoks ootamatult algas seal mäss. Püstolitega tulistati. Olin ühega esmalt koos, ent kui mässajad olid suundumas sinna, kus olime, läksime mõlemad samas ruumis vastassuunas, erinevasse kohta peitu. Olin mõnda aega peidus, ühel hetkel avastati mind sealt. Imestasin, et see neil nii kaua aega võttis. Kui mina ja 1 tundmatu isik tuvastati, öeldi meile, et antakse võimalus ellujäämiseks. (Ju nad tahtsid mängida, arvasin.) ET kui meil õnnestub pääseda, oleme vabad. (Nad olid kindlad, et nemad on võitjad.) Tundmatu jooksis otsejoones uksest välja. Väljusin teisest uksest. Peagi tuli esimene mässaja tuppa, milles olin. Olin teda oodanud. Õnnestus temast võitu saada. Tuli järgmine. Selgus, et tema relvas ei olnudki tegelikult padruneid. Nende ülemus imestas, et senini toime olin tulnud. Olukord muutus teistsuguseks. Enam ei olnud võitlus sellisel kujul elu ja surma peale. Seal, suures ruumis oli palju viljaterasid. Olles antud ülesanded edukalt lahendanud, vähenes neid. (Ülesande lahendamise ajal pidin terasid käes puistama, nii lihtsalt need kahanesidki.) Nende ülemus oli hämmeldunud, et mul viljaterasid peaaegu et enam ei olegi. Ta käis korra minu juures. Lahkus šokeeritult. Seejärel hakkasid järgmised tulema. Järgmine isik (noor naine) aga oli nii vaimustuses sellest, mida kuulis minu käest. Kuna ta oli ka nende kambas ja "parasjagu sel päeval tööl", tuli ta julmalt järgmine kord selliselt, et pressis end järjekorda vahele, mis minu juurde tõi. St möödus teistest ja lihtsalt tuli, sest ta tahtis. Kuna temaga oli kogumis üpriski meeldiv koos, ei tegelenudki mingi aeg enam viljaterade käte vahel puistamisega, samal ajal kui teda juhatasin. Ei olnud seal olemise vastu enam midagi. Tundsin, et olen seal, kus pean olema.

Viimasel ajal olen nii väsinud, mäletan vähem. Viibisin öösel koos teistega ühes hoones. Seal oli üks žombi moodi tegelane. Andsin talle süüa ja ta muutus normaalseks. Alguses näis, et ta kellegi meist ära sööb (olime u neljakesi).

Kui ta normaalseks muutus, tunnetasime kõik, et midagi kahtlast on toimumas. Midagi ebameeldivat, mida oli võimatu peatada, oli tulemas. Saime viimasel hetkel sealt lahkutud.

Ühes teises unenäos viibisin koolis. Järgmises aines pidi olema kontrolltöö. Ehmatusega avastasin, et õpik jäi maha. (Muidu oleksin eelnevalt lugeda saanud ja omanud piisavalt teadmisi.)

Käesolevas aines kirjutas õpetaja mingit ebaolulist infot tahvlile. Näis, et kõik kirjutasid selle maha. Mõtlesin, mis küll sellise mõtetu info kirjutamise mõte on? Siiski kirjutasin ka selle üles. Mõtlesin eelnevalt, et klassis on kirjutamiseks liiga pime. Seejärel läks põlema laelamp.

Kui tund lõppes, liikusin koos klassiõega minema. Rääkisime. Ta uuris, kas tema vend vms keegi teine lähisugulane kooli sai sisse. Kuulasin ja jälgisin veidi toimuvat. Järgmisel hetkel mõtlesin: mida küll seal teen? Ma ei peaks seal olema? Seejärel ärkasin.

Keegi pidi abi kutsuma. (Ühe mehe sõnul pidi kutsuma 2-3 abilist. Teine andis mõista, et 2-st aitab küll. Seejärel pidid tulema järgmised 2. Ja siis võisid tulla veel 2. Lehm hakkas sünnitama. Ja sellega oli kiire. ) Näis, et ei ole kedagi, kes seda teeks. Ütlesin, et teen seda meeleldi. Kuna oli väga kiire, tuli võimalikult kiiresti joosta. Keegi tumedate pikkade juustega tuli minuga kaasa. Algselt rõõmustasin, sest mõtlesin, et koos saab see maa kiiremini läbitud ja teade kiiremini edastatud. Ilmnes, et tema sooviks ei olnud aga koostööd teha. Ta tahtis olla parem ja osavam minust. Seega ta  ei jooksnud minuga koos, vaid võidu. Vahepeal olin mina ees, siis tema, siis mina.. kuna olin keskendunud niivõrd võistlemisele (et olla kiirem), jäi ülesanne täitmata. Sai joostud võimalikult kiiresti kohale ja tagasi. Teade jäi edastamata ja abi tulemata.

Järgmisel hetkel näin verd. Seda oli päris palju.

Hetk, mil viibisin ühe hoone kõrgemas osas ja sealt mööda trepi käsivart mõne sekundiga end alla libistasin, teadsin, et näen und. Mõtlesin: "mis ma siin ikka kõnnin. Kui soovin edasi liikuda, on palju parem lennata."  Hakkasin lendama, ent ma ei tõusnud nii kõrgele kui tavaliselt. Teadsin, et midagi imelikku on. Mu keha äratas millegipärast mu üles. Ei tea, kuhu selle lendamisega seekord jõuda võinud oleksin.

Kaelakee, mis on tähtis mulle, selle kivid lendasid laiali. Asusin neid korjama...

Pikk maa tuli käia maha. Olin koos ühe musta värvi hundiga. Vähemasti nii näis see algselt. Ronisime nii üle mägede, läbi koobaste, puutusime kokku erinevate pinnavormidega. Ta oli kogu aeg mu kõrval, jätmata hetkekski mind üksi. Viimaks ronisime justkui läbi kalju avasuse. Seal, kivipinnasel oli anum toiduga, mis meid ootas. Einestasime. Jätsime toitu ka järgmistele. Peagi meid segati. Vabandati. Söömine aga jäi meil pooleli. (Kui veidi hiljem oleks tuldud, oleksime mõlemad jõudnud piisavalt süüa.) Hunt muutus hundikoeraks. Jätkasime koos teed mööda teerada, mis viis metsa suunas, jättes teised taha...

Aitasin ühes tundmatus hoones teistel ronida pööningule. Mõne tõstsin üles. Mingi hetk avastasin, et üks oli kadunud. Läksin teda otsima. Hüüdsin. Pikka aega ei tulnud mingit vastust. Viimaks vastas ta mu kutsele ja leidsin ta üles. Selleks ajaks oli aga ülesronimine tunduvalt keerulisem. Kahjuks/õnneks ülemisele korrusele tagasi ei saanud. Näis, et teisedki, kes olid alumisele korrusele jäänud, jäidki sinna ...

Viibisin ühel suurel laeval. See laev oli kohe-kohe väljumas. Ühel hetkel aga tundsin, et ei peaks sellel laeval olema. Laev oli sel hetkel juba liikuma hakanud. Tundsin, et pean kiiresti-kiiresti maha saama. Jooksin ja hüppasin merre. Ujusin kalda suunas. Vesi oli ilus, selge. Hea värske tunne oli ujuda.

Kui olin kaldale jõudnud, nägin kuidas eemal kaugel juhtus selle sama laevaga õnnetus.

Paar päeva tagasi viibisin hiigelsuures hoones. Seal olid ka justkui "eraldi koolid", st ruume oli lõputult ent õpilased kes õppisid, käisid erinevates koolides ja klassides.

Viibisin mõnda aega tädipoja juures. Ta muretses ühe eksami pärast. Ütlesin, et küll ta sai hästi hakkama, et sain ise ka päris hea tulemuse. Ta tundus siiski veidi murelik olevat. Käis muudkui stendi vahet vaatamas, et kas on midagi... Tuli ruumi tagasi, mõne aja pärast sai ka tulemused teada. Tundus, et kõik on kenasti. Tal olid ka mingid pisikesed pakid. Sealt tulid välja ilusad (naiste) riided.
Vestlesin temaga veel mõnda aega, seejärel tundsin, et pean edasi liikuma.

Kõndides märkasin tuttavat nägu. Temagi silmas kohe mind. Ütlesin tere. Küsisin, kuidas kaardid meeldivad (mida talle olin soovitanud) ? Ta ütles, et väga head on. Saab täpseid vastuseid ja kõnelevad temaga otsekoheselt. Sain korraks kaardid enda kätte. Vaatasin pilte. Ilusad olid. Püüdsin temaga edasi vaimsetel teemadel vestelda, aga mingi ta sõbranna oli platsis. Ta ei mõistnud, et tema juuresolekul ei saa neist asjust rääkida. Noh, hetkeks oli too siiski eemal. Peagi aga jälle platsis. Nemad kadusid. Kaardid jäid mulle kätte. Tundsin end halvasti ja süüdi, et kaardid minu kätte jäid (kuigi ta kadus ise ära ja unustas, et kaardid minu kätte jättis). Püüdsin teda meeleheitlikult leida. See ei õnnestunud kuidagi. Avastasin aga enda kurvastuseks, et seoses temaga vestlemisega olin totaalselt selles hiigelsuures hoones eksinud ära. Mul ei olnud õrna aimugi, kuidas jõuda tagasi sinna, kus ennem olin. Ennem viibisin hoone meeldivas osas; seal leidus muuhulgas ruume, mis võisid täiesti minu päralt olla. Kaartide osas mingi hetk tundsin, et milleks üldse muretsesin? Need lähevad ju ise tema juurde tagasi. Kui ta ärkab, on need tagasi temaga...

Õiget teed ma iseseisvalt ei leidnudki ning mulle näis, et täiesti sinna tagasi ei olegi võimalik enam saada, kus ennem olin ... Mäletan, kuidas viibisin ujula osas... Üks heasoovlik tüdruk näitas mulle teed, kuidas võõrast osast väljuda. Temast oli abi.

Näen palju unenägusid. Eriti siis, kui tõbine olen. Paar päeva tagasi nägin unes mitmeid sündmuseid, aga selgelt jäi meelde üks hirmus sündmus. Nimelt olin kellegiga ei teagi kus ja mu pea kohal oli nagu narivoodi teise korruse ase. See oli kinnine nagu kirst. Jõllitasin seda voodiaset ja tekkis tunne, et sellega pole kõik ok. Lõpuks ütlesin inimesele, et kes minuga kaasas oli( kes oli, jäi selgusetuks), et selles voodis on laip. Kaasas oleval inimesel oli nuga ja tõmbas noaga voodipõhja augu ja mõne hetke pärast rippus sealt august välja surnu käsi. Sisimas teadsin, et see on naise laip ja ka käe järgi sai sellest aru. Ei tea hetkel arvata, et mida see tähendab. Siiani aga on kõik värskelt meeles ja tekitab halba tunnet.

Viimastel öödel olen näinud unenägusid kooli teemal. Viimases unenäos olin võõras koolis, aga 9ndas klassis. Tõsist õppimist ei olnudki käsil, rohkem oli tegemist vestlemisega. Ühel hetkel ütlesin ka, et tegelikult mul 9-s klass lõpetatud. Samas ei tundnud, et oleksin olnud vales kohas. Pigem vastupidi. Soovisin olemasolevaid teadmisi lihvida ja edasi arendadada. Seal oli selleks üpriski sobiv keskkond. Mis mulle ei meeldinud, oli see, et vastu minu tahtmist tegi üks õpetaja mulle süsti. Mingi hetk räägiti, et peab kirikusse minema. Noh, et need, kes ei lähe, neil tekib tõsine jama. Arutasime siis üheskoos, mismoodi sellest "üritusest" kõige hõlpsamini vabaneda. Teadsime, et meie seast keegi sinna küll ei suundu.

Ühes teises unenäos viibisin tuttavas majas. Olin seal kunagi elanud. Mind asuti ründama. Võitlesin, samas väljaspoole majast ei olnud võimalik suunduda. Viimaks lukustasin mõlemalt poolt uksed. Nii sain liikuda ringi mitmetes ruumides, olla eemal segajast. Ja tema ei saanud minu juurde tulla. Vahepeal olin ses unenäos ka nähtamatu. See, kes halba soovis ei näinud mind. Siiski ta aga tunnetas. Seetõttu mööda temast ei saanud hiilida. Ta oli oma võimsa sõrmuse taburetile jätnud. Püüdsin sõrmust eemale hõljutada. Kuna toimuvat märgati, tehti omalt poolt maksimum, et sõrmus ei saaks minuni jõuda. Toimus midagi plahvatuse moodi ja ta lendas koos sõrmusega...

Leena kirjutas:

Kuna toimuvat märgati, tehti omalt poolt maksimum, et sõrmus ei saaks minuni jõuda. Toimus midagi plahvatuse moodi ja ta lendas koos sõrmusega...

Paistab, et leidsid väljapääsu siiski sellest olukorrast.
Justkui oleks oma erilise väe siiski endast eemale jätnud.





Unes... Olin viimases klassis. See jäi lõpetamata. Pidin mujale elama minema. Leidsin, et ei hakka selle kooliga jändama, las siis olla, nagu on.

Paistab, et midagi saab seljataha jäetud ja saab edasi liigutud

Nägin unes, et olin ühes mahajäetud kolossaalses hoones, millest oli tehtud turismiobjekt. (See maja tundus mulle tuttav oma hiiglaslike treppide poolest. Olen seda varemgi unes näinud, mitu aastat tagassi, mil selle olemasolu aga kellelgi meeles polnud (tükk aega läks, et majale üldse läbi sellele ette varisenud kivide pääseda)). Ehitise soklikorrusel oli parasjagu mingi näitus. Mulle meenutas see näituseruum aga hauakambrit. Tundsin seal nõnda tugevalt halba vaimsust, et hüüdsin teistele külastajaile, et nad sealt kiiresti lahkuks ning pagesin sealt.
Hiljem nägin, et olin bussis ning aknast avanes vaade ühele raagus puule, mille kiired taeva poole suunatud. Noormees, kes vahekäigus selili lamas, vaatas mu avastuse peale mulle otsa ja ütles, et see pole midagi erilist, vaid lihtsalt füüsika. Olin seepeale tohutult nördinud, et ma ainsana selle erilisust märkasin.
Proovin lisada pildi, mis illustreerib umbes seda puud: https://i.servimg.com/u/f35/20/15/79/91/treein10.jpg

Huvitav puu, Kalovints

... viimati viibisin ühes pisikeses kahekorrulises majas. Oli neid, kes proovisid halbade kavatsustega siseneda ja palju vaeva sai nähtud, et neid takistada.Kuna olin ukse veidi valesti lukustanud, siis õnnestus neil isegi ukselukk maha murda.