Mina elan hetkes,
ainult ühes hetkes,
minevik on minu jaoks juba kahe viimase aasta vältel tühi,
ma ei mõtle minevikule, erand on ainult see kui tuleb midagi head või naljakat meelde.
Endale ennustades ei küsi ma kunagi vastuseid elu lõpuni ette,
ma tean, et kõik muutub pidevalt minu uute valikute tõttu,
kõige lihtsam on elada nii, et kui ei ole vaja igatseda taga minevikku heietades jne
ja tuleviku saab iga inimene ise oma valikutega üless ehitada,
saatus on minu arust õhk õrna saatuse joone paika pannud,
mida elu valikute risteedel ei ole näha,
edasine sõltub kõik sellest millise tee valid,
Aga kunagi ei tohi unustada positiivsust olgu asi nii halb kui võimalik,
Ei tohi unustada naeratada, see väike asi aitab elu kõige s.temal ajal edasi
aga mudugi ristteid tuleb elus nii palju kordi ette,
mingil elu aja jooksul vba ka korduvalt valid vahelduseks õige tee,
aga kes on saatus sulle ütlema, milline on see kõige õigem,
saatust ei saa süüdistada et ah mu saatus ongi see,
Alati peab mõtlema, kunagi valin enda jaoks kõige soodsama tee,
ma olen mõne viimase aastaga selle selgeks saanud,
mina lähen sinna kuhu näidatakse või valin selle tee, mis tundub loogilisem,
ma ei süüdista kedagi enda ebaõnnestumistes ega saatust oma otsustes,
Tuleb selgeks saada, et minu valikuid ei otsusta teised,
Ma valin ise ja kui see tee jumala p.... läheb,
Siis valin uue ja jätkan,
juhul kui saatuse joonest oma valikutega eluteel kõrvale kaldud,
siis koht kus kõik vähemalt viimast korda oma saatusega joone peale saavad,
on kindlasti surm, sest seal see ju lõppeb ja katkeb ka saatuse joon.