Ema vist pidas imelikuks küll ja mitte vähe. Ta ei saanud aru, miks on selliste asjadega vaja tegeleda jne (ma ei saanud essas klassis aru, mismoodi numeroloogia raamatus tähti numbritele laotakse - täishäälikutele üles, kaashäälikutele alla, oli lihtne vastus, mille saamiseks tuli kaua talle pinda käia.). Ta arvas, et koolitöö on kõige tähtsam ja bla bla bla. Samas mu vanaemal olid ühed ennustuskaardid, mis mulle huvi pakkusid ja millega ennustamiseni ka jõudsin. Tal oli ka mingi tavaliste kaartidega ennustamise raamatu moodi brošüür, palusin ka vanaemal kord mulle ennustada. Noh, suure lunimise peale võttis kaarid pihku. Ta tõmbas välja potiässa, arvas seepeale, et mul on kõik nii B-s, et mis mulle ikka ennustada... Mäletan, kui pettunud siis olin.
Üldiselt ma ei rääkinudki oma huvidest, sest teadsin ja tundsin, et see loob nende poolt probleeme ja mõistmatust. Paljutki sõltub ka sellest, millega ses keskkonnas, kus oled, tegeletakse. Hirmu mu meelst ei tuntud. Teati, et nö üleloomulik on olemas.